Best friends just won’t leave your side

7 mai

Ma olen tegelikult juba ammu lubanud Mammule pühendada ühe blogipostituse – eelistatavalt ühe pika-pika, hästi armsa ja südamesse minema ilmselt? Ma nüüd ei tea kui hästi ma sellega hakkama saan, aga eks üritada võib ju ikka?

Nonii, alustada oleks ilmselt kõige mõistlikum iseloomustusega… kunagi olin ma ilgem nende ta on tüdruk, kes…, tüdruk, kes.. tüdruk, kellel jne iseloomustuste fänn – tegin isegi sellisel teemal video ja üleüldse olin ma vist üks esimesi, kes selliseid asju tegema hakkas.. vähemasti enda tutvusringkonnas, aga nüüd on need end minu jaoks ammendanud ja ma leian et kõige südamlikum on kirjutada lihtsalt seda, mis pähe tuleb otsimata mingisuguseid ilulauseid kuskilt internetist, et kõik paistaks kuidagi pidulikum ja vägevam.

Nonii, Mammu.. tema puhul ilmselt tuleks alustada algusest, arvestades seda milline ajalugu meil seljataga on. Piltide järgi võiks öelda, et pisikeste marakrattidena saime me äärmiselt hästi läbi – ise mäletan ma sellest ajast vähe. Näiteks seda kuidas tal jalg kipsis oli ja ta veel nii pisike oli, et ise sellega kõndida ei osanud ja nii ma siis jooksin alati kedagi täiskasvanut kutsuma, kui ta ühest toast teise tahtis minna, mäletan seda kuidas ta haiglas oli mingil perioodil ja me empsiga külastama läksime ja viisime talle mingisuguse põrkepalli.. pluuto oli veel seal sees kui ma õigesti mäletan, mäletan seda kuidas me jaani lasteaias vetsu põgenesime, sest mu õde kasvatajat mängis ja meil tuduajal vetsu minna ei lubanud, mäletan seda kuidas me tema maja ees turnikal hästi palju turnisime ja vahepeal kaksikute ema pärast sinna majaküljele turnikale ei julgenud minna.

Siis tuli mingisugune periood, mille pärast ma ennast tegelikult praegusel ajal kuradisüüdi tunnen. See oli see periood, kus ma endast kaugeltki liiga palju arvasin ja otse öeldes räige bitch olin. Vahel mõtlen ma siiamaani miks ta siiani mu sõber on. Ma solvusin pidevalt, tahtsin oma tahtmist koguaeg saada, mölisesin ja solvasin teda sõnu valimata, ei lubanud tal enda juures praktiliselt midagi teha ja eelistasin üleüldse üksinda arvutis istumist temaga aja veetmisele. See on tegelikult see aeg, mis meie sõpruse proovile pani ja ilmselt kui osad oleks vastupidiselt, siis mina oleksin juba ammu kõik persse saatnud ja sõpruse lõpetanud, mistõttu ma olengi talle nii tänulik, et ta minu selle perioodi üle elas ja on edasi läinud ilma vanu haavasid lahti tõmbamata, sest ma tegin talle ilmselt tõesti haiget.. nii füüsiliselt kui ka vaimselt ja tõesti.. mina tunnen ennast aeg-ajalt siiani süüdi, sest see bitch’i periood vältas ikka tõesti mitu vastikut aastat.

Siis läks see periood üle ja jõudsime pragusesse aega, mil ma siiani üritan parandada vigu, mis aastaid tagasi tegin. Me näeme üksteist üsna vähe, aga üritame samas võtta viimast selles ajast mis koos veedame. Tihtipeale päevadel mil me koos oleme ja oleme otsustanud välja minna, lähen ma vaatamata oma suurele ja vastikule laiskusele välja, sest ei taha talle enam pettumust valmistada.. Vaatamata möödunud ajale ei ole ma tegelikult siiani suutnud kõiki vigu heaks teha ja rasketel hetkel imestan ma siiani, miks ta alati minu jaoks olemas vaatamata kõigele sellele, mis ma teinud olen. Praegu on ilmselt parim aeg kogu meie sõpruse jooksul.. see aeg kus mõistus on kohale jõudnud ja paika loksunud, kus me üksteist toetame, jagame rõõmu ja kurbust, räägime muredest ja kordaminekutest ja olgugi et näeme üksteist harva, pole me siiski lahku kasvanud.

Ajalugu ja kogu see minevikujama läbi lapatud jõuan ma lõpuks Mammu enda juurde. Teda on tegelikult überraske iseloomustada, arvestades seda kui palju emotsioone mind temaga seoses tabab. Mammu on ilmselt  minu suhtlusringkonnas üks kõige avameelsemaid, ausamaid, usaldusväärsemaid ja üleüldse tänuväärsemaid inimesi. Kes teine vaataks mööda kõigist minevikuvigadest ning oleks nõus edasi liikuma ilma ajalugu meenutamata? Temaga saab kõigest rääkida ja siinkohal ma isegi ei liialda. Kokkuvõttes olen ma ise üsna kinnine inimene – ma räägin küll palju, aga ma kipun ajama pigem sellist.. mõttetut ja tähtsusetut mula, mis midagi ei tähenda – ja ei räägi palju enese probleemidest ja sügavatest mõtetest, tunnetest ja ideedest, kuid kui ma kellegagi nendest räägin, siis saab seda teha mammuga, sest ta on üks väheseid inimesi kes ei mõista kohut ning võtab mind sellisena nagu ma olen. Ta on üks neist inimestest, kelle jaoks üritan ma aeg-ajalt jälle parem inimene olla ja üks väheseid inimesi kes suudab mind oma vigade pärast süüdi tundma panna, arvestades seda kui süüdimatu inimene ma olla võin. Mammu on see inimene, kelle puhul ma võin kindel olla, et miski ei saa meie vahele tulla ning me jääme igavesti sõpradeks – peamine põhjus pole isegi see, et me oleme perekond, ma lihtsalt.. isegi mina pole nii loll, et teha midagi sellist mis sellise sõpruse lõpetaks.

MARIS KURVITS, MA OLEN TÕESTI IGA PÄEV TÄNULIK, ET MUL ON SELLINE SÕBER NAGU SINA, AITÄH ET OLED MINU VASTIKUT ISELOOMU KANNATANUD JA SELLEGIPOOLEST MU KÕRVALE JÄÄNUD!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: