The list of my all time favorite movies and TV shows..

27 juuni

Jah, mulle meeldib igasugu nimekirjasid teha, mida ma hiljem täiendada saan. Ja ka see nimekiri ei ole meeldivuse järjekorras.

MOVIES:

1. Donnie Darko (2001)

2. Water for Elephants (2011)

3. Cruel Intentions (1999)

4. The Notebook (2004)

5. Angus, Thongs and Perfect Snogging (2008)

6. Meet Joe Black (1998)

7. Limitless (2011)

8. [COMING SOON]

TV SHOWS: [ ma vahin tegelikult tohutul hulgal sarju, aga panen siia ainult lemmikumad ]

1. Pretty Little Liars

2. Vampire Diaries

3. True Blood

4. Skins

5. Misfits

Oh, and all you readers – probably not much, but still.. if you want to recommend me a movie or two, here’s the place: http://www.formspring.me/elllllu

Üliawesome oleks teha neid n.ö movie review’sid.. noo põhimõtteliselt selline oma arvamus mingist teatud filmist. Keegi soovitaks filmi ja siis vaataks selle ära ja paneks arvamuse kirja, aga kuna mul pole ühtegi sellist fänn-lugejat, siis sellist asja teha ei saa. 😀 Aga võib olla olen niisama omaette lahe ja vaatan midagi ja panen arvamuse kirja – mängin filmikriitikut või midagi.

Advertisements

List of the things i need to invent: [TÄIENEB AEG-AJALT]

23 juuni

Ütleme siis nii, et meie ebatäiuslikus maailmas on puudu nii mõnestki asjast, seega olen võtnud enda peale kohuse need asjad siia maailma leiutada. Nimekiri pole tähtsuse järjekorras ega midagi ning kes teab millal ma nende asjadega valmis saan. 😀

1. Nipsupulber – lihtlabane pulber, mida sõrmede vahel nipsutades saab kasutada n.ö transpordivahendina – mõtled mingile kohale või ütled kindla aadressi valjuhäälselt, nipsutad pulbrit sõrmede vahel ning järgmisel hetkel oled soovitud kohas.

2. Geeniustabletid NEZ – võttes tableti suudab inimene kasutada 100% oma ajust 20% asemel. Muutub praktiliselt geeniuseks – mäletab kõike mida on kunagi kuulnud, lugenud, öelnud, õppinud ja suudab näiteks muusikariistu või keeli õppida ära väga-väga lühikese ajaga. Tablettide prototüüp on filmist “Limitless”, aga ilmselgelt oleksin piisavalt geenius, et ilma kõrvalnähudeta tabletid teha.

3. Unenägude salvestaja – Nagu nimigi ütleb salvestab nähtud unenägusid, nii et on võimalik neid ärgates üle vaadata. Leiutise välimusele ei ole veel mõelnud – võib olla midagi kiivri või mütsi sarnast?

4. Miksinaator – specially for Maris Kurvits, kes tahab alati teada miks üks või teine asi nii on. Põhimõtteliselt masin, mis vastab igale MIKS’iga algavale küsimusele maailmas alates, MIKS ROHI ON ROHELINE? ja lõpetades MIKS MA KUKKUSIN? küsimustega.

5. coming soon

[ kui mul midagi leiutamist väärivat pähe tuleb, siis täiendan. ]

Tell me would you kill to save a life, Tell me would you kill to prove you’re right..

23 juuni

Ma olen vist kõige halvem blogitaja terves maailmas. Ma pole kohutavalt pikka aega kirjutanud, kuigi tegelikult on olnud millest kirjutada. Aga eks ma siis räägin pisut pikemalt väikesest kolmepäevasest tallinna tripist ja tori jaanipäevast?

Well, Tallinna tripi võtsime Raksuga üleüldse ette selleks, et 30 seconds to mars’i kontserdile minna, aga kuna me tahtsima linnas ka veits tšillida siis läksime 21 asemel 20 kohale. 20 jõudsime linna mingi kell üks äkki ja suurt midagi ei teinud, peale selle et käisime “Pohmakas II”te vaatamas. Oi, oleksin peaaegu unustanud – me jäime lisaks sellele ka räige paduka kätte ja olime Tallinna vanalinnas vihmavangis vahepeal ning pärast jalutasime lihtsalt vihma käes ööbimispaiga poole, milleks oli Raksu sugulaste kodukoldeke. Mingist kohalikust burksiputkas saime mingi muti käest möliseda, sest Raks maksis sentides ja kättemaksuks andis mutt talle mingi überväikese burksi, mille vahel paar ühesendist oli – vähemalt sai Raks osa raha tagasi.

Teine päev oli siis kurikuulus kontserdipäev. Enne seda seiklesime veits linnas – käisime kristiines ja rocca al mares – kusjuures seiklesime bussidega ja ütleme nii, et ma olin enamus ajast eksinud ja sörkisin lihtsalt raksu järel mööda võõrast paika. Suurt midagi ei ostnud ja riietepoes nagu eriti ei viitsinud ringi vaadata ka. Kella kaheksaks läksime lauluväljakule, olgugi et väravad olid viiest avatud. Saime üsna normaalsed kohad pisukese trügimisega ja 21.30 võis kontsert alata. Ütleme siis selle kohta nii palju, et SEE OLI ÜLIVINGE, PARIM KONTSERT KUS MA KÄINUD OLEN SIIANI ja VÕIKSIN ISEGI VEEL MINNA ning KOHE OTSIN MA VEEL ÜHE OMA 30STM POSTRI ÜLES JA PANEN SELLE SEINALE TEISELE SELTSIKS.

Kolmas päev pidime tormama suht – käisime kinos veel “Kõrvalnähud” vaatamas, mis oli tore-tore film ja soovitan seda vaadata kõigil, kellel vähegi suurem silmaring on ja suudavad ka midagi muud peale teen flicks’ide ja armastusjutukeste hinnata. Siis bussile, mis pidi 17.30 minema, aga juhtumisi oli täis nii et me saime alles 19.00 bussile. Üheksaks linna, praktiliselt kümneks koju, kiire sättimine ja siis Torisse. Tori oli.. ma isegi ei oska seletada. Enamuse ajast vaatasid ma kella ja ootasin, et koju saaks minna – esimene buss läks 6.50. Andsin vahepeal seal kergelt korvi ühele, kes ligi tikkus ja noh.. nii see läks. Buss pani mind Viiras maha lõpuks ja pidin kuskil 2-3 kiltsa koju tammuma. Kaheksa läbi midagi jäin tuttu ja kolmest ärkasin empsi virgutamisel. Nüüd passin niisama ja nuputan, kes üldse viitsib terve selle blogiposti läbi lugeda.

Meenus just, et mul oli ju ka lõpetamine vahepeal – sain isegi tubli õpilasena lippu ära viia ja mingisuguse raamatu tublide tulemuste eest eesti keeles ja kirjanduses.

Best friends just won’t leave your side

7 mai

Ma olen tegelikult juba ammu lubanud Mammule pühendada ühe blogipostituse – eelistatavalt ühe pika-pika, hästi armsa ja südamesse minema ilmselt? Ma nüüd ei tea kui hästi ma sellega hakkama saan, aga eks üritada võib ju ikka?

Nonii, alustada oleks ilmselt kõige mõistlikum iseloomustusega… kunagi olin ma ilgem nende ta on tüdruk, kes…, tüdruk, kes.. tüdruk, kellel jne iseloomustuste fänn – tegin isegi sellisel teemal video ja üleüldse olin ma vist üks esimesi, kes selliseid asju tegema hakkas.. vähemasti enda tutvusringkonnas, aga nüüd on need end minu jaoks ammendanud ja ma leian et kõige südamlikum on kirjutada lihtsalt seda, mis pähe tuleb otsimata mingisuguseid ilulauseid kuskilt internetist, et kõik paistaks kuidagi pidulikum ja vägevam.

Nonii, Mammu.. tema puhul ilmselt tuleks alustada algusest, arvestades seda milline ajalugu meil seljataga on. Piltide järgi võiks öelda, et pisikeste marakrattidena saime me äärmiselt hästi läbi – ise mäletan ma sellest ajast vähe. Näiteks seda kuidas tal jalg kipsis oli ja ta veel nii pisike oli, et ise sellega kõndida ei osanud ja nii ma siis jooksin alati kedagi täiskasvanut kutsuma, kui ta ühest toast teise tahtis minna, mäletan seda kuidas ta haiglas oli mingil perioodil ja me empsiga külastama läksime ja viisime talle mingisuguse põrkepalli.. pluuto oli veel seal sees kui ma õigesti mäletan, mäletan seda kuidas me jaani lasteaias vetsu põgenesime, sest mu õde kasvatajat mängis ja meil tuduajal vetsu minna ei lubanud, mäletan seda kuidas me tema maja ees turnikal hästi palju turnisime ja vahepeal kaksikute ema pärast sinna majaküljele turnikale ei julgenud minna.

Siis tuli mingisugune periood, mille pärast ma ennast tegelikult praegusel ajal kuradisüüdi tunnen. See oli see periood, kus ma endast kaugeltki liiga palju arvasin ja otse öeldes räige bitch olin. Vahel mõtlen ma siiamaani miks ta siiani mu sõber on. Ma solvusin pidevalt, tahtsin oma tahtmist koguaeg saada, mölisesin ja solvasin teda sõnu valimata, ei lubanud tal enda juures praktiliselt midagi teha ja eelistasin üleüldse üksinda arvutis istumist temaga aja veetmisele. See on tegelikult see aeg, mis meie sõpruse proovile pani ja ilmselt kui osad oleks vastupidiselt, siis mina oleksin juba ammu kõik persse saatnud ja sõpruse lõpetanud, mistõttu ma olengi talle nii tänulik, et ta minu selle perioodi üle elas ja on edasi läinud ilma vanu haavasid lahti tõmbamata, sest ma tegin talle ilmselt tõesti haiget.. nii füüsiliselt kui ka vaimselt ja tõesti.. mina tunnen ennast aeg-ajalt siiani süüdi, sest see bitch’i periood vältas ikka tõesti mitu vastikut aastat.

Siis läks see periood üle ja jõudsime pragusesse aega, mil ma siiani üritan parandada vigu, mis aastaid tagasi tegin. Me näeme üksteist üsna vähe, aga üritame samas võtta viimast selles ajast mis koos veedame. Tihtipeale päevadel mil me koos oleme ja oleme otsustanud välja minna, lähen ma vaatamata oma suurele ja vastikule laiskusele välja, sest ei taha talle enam pettumust valmistada.. Vaatamata möödunud ajale ei ole ma tegelikult siiani suutnud kõiki vigu heaks teha ja rasketel hetkel imestan ma siiani, miks ta alati minu jaoks olemas vaatamata kõigele sellele, mis ma teinud olen. Praegu on ilmselt parim aeg kogu meie sõpruse jooksul.. see aeg kus mõistus on kohale jõudnud ja paika loksunud, kus me üksteist toetame, jagame rõõmu ja kurbust, räägime muredest ja kordaminekutest ja olgugi et näeme üksteist harva, pole me siiski lahku kasvanud.

Ajalugu ja kogu see minevikujama läbi lapatud jõuan ma lõpuks Mammu enda juurde. Teda on tegelikult überraske iseloomustada, arvestades seda kui palju emotsioone mind temaga seoses tabab. Mammu on ilmselt  minu suhtlusringkonnas üks kõige avameelsemaid, ausamaid, usaldusväärsemaid ja üleüldse tänuväärsemaid inimesi. Kes teine vaataks mööda kõigist minevikuvigadest ning oleks nõus edasi liikuma ilma ajalugu meenutamata? Temaga saab kõigest rääkida ja siinkohal ma isegi ei liialda. Kokkuvõttes olen ma ise üsna kinnine inimene – ma räägin küll palju, aga ma kipun ajama pigem sellist.. mõttetut ja tähtsusetut mula, mis midagi ei tähenda – ja ei räägi palju enese probleemidest ja sügavatest mõtetest, tunnetest ja ideedest, kuid kui ma kellegagi nendest räägin, siis saab seda teha mammuga, sest ta on üks väheseid inimesi kes ei mõista kohut ning võtab mind sellisena nagu ma olen. Ta on üks neist inimestest, kelle jaoks üritan ma aeg-ajalt jälle parem inimene olla ja üks väheseid inimesi kes suudab mind oma vigade pärast süüdi tundma panna, arvestades seda kui süüdimatu inimene ma olla võin. Mammu on see inimene, kelle puhul ma võin kindel olla, et miski ei saa meie vahele tulla ning me jääme igavesti sõpradeks – peamine põhjus pole isegi see, et me oleme perekond, ma lihtsalt.. isegi mina pole nii loll, et teha midagi sellist mis sellise sõpruse lõpetaks.

MARIS KURVITS, MA OLEN TÕESTI IGA PÄEV TÄNULIK, ET MUL ON SELLINE SÕBER NAGU SINA, AITÄH ET OLED MINU VASTIKUT ISELOOMU KANNATANUD JA SELLEGIPOOLEST MU KÕRVALE JÄÄNUD!

It feels better to fall asleep alone, because that’s the only way I know..

2 mai

Nädalavahetus oli hästi tore, tore. Reede vastu laupäeva oli raksu juures khm.. pidžaamakas, kus me olime niisama toredad.  Pizza friday olime – tellisime pizzataksoga Steffanist pizzat, tegime nalja ja pilte(kusjuures väga toredaid pilte). Hommikul tegime veel pisut nalja ja lippasime siis prillidega meikimata nägusid varjates Selverisse, kus ostsime hommikusöögiks niisama maasikaid ja herneid. Millalgi kahe-kolme ajal kobisin koju, varsti seitsmest-kaheksast läksin uuesti raksu juurde, käisime volberdamas kuskil Pordi juures väljakul – Epordwerk’i kontsert oli siiski. Magama saime ikka üsna hilja, kusjuures toredaid pilte lisandus kaamerasse veel  ja Raksu juurest kobisin ära juba üheteistkümnest-kaheteistkümnest. Kodus niisama surin veits, siis magasin kuskil kolm tundi, õppisin, läksin magama ja hommikul olin raskes allergias niisiis ei läindu kooligi. Pidasin mingit bank holiday’t, mis hetkel inglismaal toimub. Neli korda aastas niisama kõik poed kinni, keegi kuhugi kooli ei pea minema ja värki.

Muideks, ma avastasin siin vahepeal mingisuguse netilehe, millega igasuguste blogide jälgimine on hästi-hästi lihtsaks tehtud. Eriti arvestades fakti, et ilmselt wordpressis keegi niisama subscribeda ei viitsi, sest enamusel kes loevad aeg-ajalt pole viitsimist omale siia kasutajat teha. Igatahes, see netileht on siin: http://www.bloglovin.com/ Põhimõtteliselt tuleb sinna lihtsalt konto teha ja siis saab followida igasugu blogisid, olenemata sellest mis blogilehel see tehtud on – blogspot, wordpress jne. Ja kui kellegil sellega peaks probleeme tekkima, siis võib abipaluvalt toreda minu poole ka pöörduda.

Homme ma ka kooli ei lähe, sest seitsmetunnise koolipäeva asemel on meil toredalt kaks tundi ja mingisugune matk kuhu ma absoluutselt ei viitsi minna ja kuna ma eriti terve ka pole, siis mind isegi ei lubata sinna, mis on äärmiselt tore.

Have you ever been fake for the sake of saving face?

24 apr.

Ma pole sajandeid kirjutanud ja ma isegi ei imesta, et nii juhtus. Mul lihtsalt ei ole absoluutselt püsivust ja ma kipun igasugustest asjadest liigagi kiiresti ära tüdinema. Kõik trennid ja huviringid on selle jaoks ideaalsed näited. Igatahes.. ma isegi ei mäleta, mis ma viimases postituses kirjutasin kuigi alles lugesin. *kontrollib üle* Ahah, ma kirjutasin vaheajal mis oli.. kaua-kaua aega tagasi ning ma ei viitsi isegi kedagi vahepealsete tegevustega eriliselt kurssi viia – paar asja ehk mainin ära.

Aga täna oli täitsa-täitsa mõnus ilm – päike paistis ja linnud laulsid.. okei, lindude kohta ma tegelikult ei tea, sest juhtumisi käin ma õues koguaeg kõrvaklappidega ringi. Nii et vopadii, kevad on siis viimaks kohal, mis muidugi tähendab, et mind ründavad igasugused allergiad. Juba nädala-paar olen pidanud raskete allergiarohtude peal olema ja need ka ei võta ära kogu aevastamist, silmade sügelemist ja nohu. Elagu mu õietolmuallergia.

See nädal on olnud igatahes mõnusalt pika nädalavahetusega. Neljapäeva õhtul läksin siis Türile, kus ma polnud ammu-ammu käinud. Reedel läksime papsiga niisama Tallinnasse. Käisime kinos “Karje 4” vaatamas ja filmi koha pealt siis nii palju, et tegu oli üsna.. normaalse-hea filmiga. Oli nii ehmatuskohti, kui ka naerukohti – “Kummitusenägu” viskas paar kildu. Siis šoppasime. Sain halli topi, kollase pandaga pluusi, ühe cupcake’ga sviitri-kampsuni ja U U E S I R G E N D A J A. Olen niisama ärevil selle pärast, sest mu eelmine sirgendaja oli ikka üsna vana ja katki ja ei tea mida veel, aga uuel on üleüldse igasugu toredaid lisasid nagu näiteks temperatuurimuutmine, mis minu jaoks on uus asi ning lisaks mingi ioonisüsteem mis ei lase juustel elektrit täis minna ja üleüldse on tegu toreda sirgendajaga. Laupäeval tšillisin niisama kodus, tegime papsiga caesari salatit ja laisklesime niisama. Pühapäeval käisin vanaema-vanaisa juures ja tegin ära teisipäevaks vene dialoogi ning siis sõitsin kuuepaiku koju. Nüüd olengi uuesti Sindis ja homme ka veel kooli ei lähe, sest ei viitsi kaheks tunniks + loenguks ennast kell kuus üles ajada.

Niisiis.. tegelikult meenutas mulle mu blogi armas, kallis, tore ja ilus MARIS KURVITS ja käskis enda kohta postituse teha, aga ma tõesti täna ei viitsi ja ehk homme nuputan välja mingisuguse austusavalduse oma toredale sugulasele.

I see through my obsessive eyes..

22 märts

Sisseastumiskatsete aeg on siis möödas, vähemasti minu jaoks. Tegin siis katsed ühisesse B klassi ning koidulasse A ja R klassi ning juhtus nii et pääsesin kõigisse neisse sisse. Ühisesse ilma mingisuguste katseteta tegelikult ja homme peaks olema vestlus, aga ma usun et ma ei hakka sinna isegi kohale minema, vaid saadan mingi kirja, millega ära ütlen. Koidulaga siis jah, A’sse ja R’i tegin katsed, sain sisse ka mõlemasse ning lõpuks otsustasin peale raskeid kaalumisi A klassi kasuks, olgugi et ma oma vanast klassist seal ainukesena olen ja üsna võõras ja jube saab alguses olema.

Mis veel siis vahepeal toimunud on? Pühapäeval oli Bändomaania, mis oli siis n.ö. ümbertehtud versioon Proovikast. Lootsin tegelikult lahedamat pidu. Midagi sellist nagu eelmise aasta Proovikas siis, kus oleks ikka enam-vähem terve kontserdi jooksul saanud hüpata ja karata, aga juhtus nii, et peo alguses olid kõik kõige paremad bändid ära ja kogu nende aja oli rahvas selline üsna tuim ja asja ja lõpus tulid sellised “istu maha ja naudi” bändid, mis ajasid une peale. Praktiliselt kontserdi lõpus sai siiski veits hüpatud ja juukseid visatud, aga jah – ootasin rohkemat sellest kontserdist.

See ongi vist kõik, mis vahepeal toimunud on. Olen mõelnud hakata siin vahepeal kirjutama. Kas siis oma vana järjekat edasi või siis arendama edasi üht ideed, mis mul tegelikult juba üsna kaua on olnud, aga siis tulid katsed vahele, närvid olid laes ja õppida tuli. Võib olla siis nüüd, järelejäänud vaheaja jooksul panen midagi kirja kah. Ideid üsna palju. Aga hetkel ilmselt lähen alla Caesari salatit tegema, mis on üks vähe-vähestest asjadest, mida ma teha oskan. Hooray for supercook Elena.

PS: Mainin veel ära, et proovisin ajakirjanikuametit ka siin vahepeal, kirjutades Järva-Jaani Gümnaasiumi koolilehte mingi väikese artiklikese. :]

 

 

And well I, I wont go down by myself; but i’ll go down with my friends.

12 märts


Oeh, üle pika aja oli siis jälle üks hea nädalavahetus. Vähemasti head reede-laupäev. Mis ma siis ka ära tegin? Esiteks otsustasime Raksuga teha pisikese pidžaamakalaadse asja reede vastu laupäeva. Kavatsesime pisut süüa teha, pisut pilte teha, pisut vaime välja kutsuda, pisut energiajooki juua ja pisut siis ka tulevasteks sisseastumiskatseteks õppida. Mis meil sellest siis välja tuli? Imestan isegi, et see nii on, aga välja tuli praktiliselt K Õ I K.

Söögi poole pealt tulid nii valmistatud Caesari salat, kui ka dominoküpsistega juustukoogikesed kuradihead välja – kusjuures imestan seda isegi. Miks? Sest teadupärast olen ma üks halvimaid kokkasid ajaloos. Iseseisvalt ei saa ma isegi muna keetmisega hakkama ja pean kasutama kõige jaoks retsepti, mida ma siis täht tähe haaval järgi teen. Seekord aga improviseerisin pisut salatikastme juures lisades suvaliselt ise asju juurde ja kaste tuli sellegipoolest üllatavalt hea.

Vaimude kutsumine oli täitsa põnev. Polnud pikka aega seda teinud. Esimene päev tuli siis üks tore vene poiss nimega Reese, kes meiega nii mõndagi huvitavat vestles ja meile isegi ennast euroga kaitsemise eest piinlikust tekitas. Teisel päeval rääkisime ühe norra tüdrukuga, kes enamus ajast kasutas jubedat pudikeelt ja tekitas pigem judinaid, kui nalja. Ei aidanud ka see, et emps meie seansi ajal oli otsustanud mulle kaheksa korda helistada (telefon oli hääletu ja seega tulid vastamata kõned) ja tegi näo nagu oleksin ma talle ise helistanud enne. Ma pole siiani sellest päris sotti saanud – homme pärin empsilt lähemalt; äkki trollis niisama.

Energiajookidest siis niipalju, et me olime nendega ikka pääris hästi varustatud. Mõlemale oli ostetud kolm energiajooki, pluss ostsime laupäev veel lisaks ühed purgid.

Kokkuvõttes oli nädalavahetus successful.

 


It’s on my brain, driving me insane…

9 märts

Nonii.. täna oli siis see “kauaoodatud” direktori vastuvõtt koolis. Üritus oli tegelikult isegi oodatust normaalsem – saime isegi mingisuguse uueajastu imekalendri ja süüa. Söök on muidugi minusuguse näljaroti jaoks kõige tähtsam. Me Raksuga sõime seal vist üldse kõigist kõige rohkem. Kõik kohalolijad justkui näksisid niisama vaikselt kringlitükikest, küpsist või sõid niisama viinamarju ja komme, samas kui me Raksuga kuhjasime oma taldrikud enam-vähem täis ja hakkasime siis usinalt pugima, proovides ära mõlemad kringli- ja viinamarjasordid ning haugates peale küpsistki. Lisaks sellele jõime seal veel ära ühe kõrrejoogi ja poetasime teise empside kottidesse tagavaraks, sest me oleme ilmselgelt liiga vaesed, et saaksime lasta sellisel luksuslikul märjukesel nagu on kõrrejook raisku minna.

Lõpetamise kuupäeva ja kellaaja saime ka täna teada. See peaks toimuma 17. juunil kell 12.00. Loodetavasti midagi ei muutu, sest ma andsin empsile sellest juba teada ja ta paneb ilmselt lähiajal mulle juuksuriaja kirja. Eksamite ajad on ka kindlalt teada. Need olid vist juba ammu, aga täna taipasin need ka kirja panna. 6, 10 ja 15-16 juuni peaksid need kardetud eksamid aset leidma.

Ma olen nii tohutult väsinud ja mu jalad valutavad vastikult. Ma vihkan seda jalavalu, kui justkui luud valutaksid sügaval jala sees ja mitte midagi ei saa selle kaotamiseks teha. Jääb üle ainult istuda ja kannatada. Nii et eks ma siis istun ja kannatan siin.

Vahepeal oli vastlapäev ka, nii et sai vastlakukleid tehtud. Okei, mina ise ei teinud midagi, emps tegi tegelikult kogu töö ja mina tegelen lihtsalt nende hävitamisega aeg-ajalt. Kuradihead kuklid on igatahes. Bless mom’s cooking skills.

[ Neile, kes huvi tunnevad – viimane on siis see vastuvõtul saadud imekalender, teine on minu kostüüm vastuvõtul ja esimest pilti ma ilmselt selgitama ei pea. ]

I guess some kids are just born with tragedy in their blood..

7 märts

Võin rõõmsameelse naeratusega teatada, et minu tulevakolmapäevane riidemure on murtud. Pühapäeval sai poodides käidud ja peale pisukest kaubamajaka läbikammimist leidsin üsnagi ideaalilähedase kleidi. Lisaks sellele olin edukas ka püksiostlemises, saades ühe pükstepaari asemel lausa kaks.

Kleit ise on selline: (jah, see näeb seljas välja palju parem kui riidepuul, aga kuna mingisugusel kosmosejõul kipun ma igal pildil välja nägema pigem monstrum, kui inimene, siis ma otsustasin mitte enda seljas seda siin demostreerida)

 

Jätkates selle toreda kosmosejõu teemadel. Mis kuradima asi see digikatesse ja fotokatesse paigaldatud on, mis paneb mu välja nägema nii kuradi koletuslik, samas kui peeglisse vaadates paistab kõik olema enam-vähem tip-top. Ma isegi ei liialda. Tegin täna veel paar pilti ja tehtud piltidest üle poolte saatsin automaatselt pürgikasti ja need mis alles jäid ei olnud ka mu näost (peale ühe või kahe). Lisaks sellele tegin veel ka ostetud pükstest pilti, aga mingil veidral põhjusel jäid lillad püksid pildile täiesti sinistena ja siis ma lihtsalt andsin alla ja saatsin ka need pildid manalateed( ma ei ole isegi kindel kas selline sõna on olemas, aga ma olen seda kuskil kuulnud ja nendele, kes mu peenest kõnepruugist aru ei saa: manalateed minemine peaks tähendama enam-vähem sama, mis surma minemine)

Igatahes, siin on veel paar täna tehtud pilti, mis minu arvates isegi mingil väärastunud moel täitsa õnnestusid:

Hoiataksin juba ette ära, et nüüdsest hakkab mu blogi ilmselt pidevalt täituma mitmesuguste täiesti ilmmõttetute postitustega lihtsalt selle pärast, sest mul kipub olema igav ja tunnen vajadust midagi kirja panna või noh.. endast rääkida nagu keegi anonüümne isik formspringis millalgi mainis. Kusjuures võib olla ongi see tõsi – äkki ma räägingi endast nii palju, äkki ma olengi täiesti isekas ja enesekeskne  inimene ja pole sellest lihtsalt ise aru saanud ja mõistan seetõttu kedagi täiesti tõerääkijat hukka. Kurb, kurb. Eks ma võin siis selle halva omaduse ka enese peale võtta, sest minu puhul on mingil põhjusel palju kergem omaks võtta halbu omadusi heade asemel, mida peaks tõestama ka mu “KES MA OLEN” lõik siinsamas blogis kus mu mäletamise järgi peaks olema halbu omadusi rohkem, kui häid. Ilmselgelt feilin haledalt, kui see nii ei ole, aga ma ei viitsi kontrollima ka minna. Jah, peale kõike olen ma veel laisk ka. Täielik lojus. (Et keegi sõnaraamatut kasutama ei peaks, siis see tähendab otseselt looma, aga võib ülekantud tähenduses kasutada seda sõna ka laisa inimese kohta – laisk nagu loom.)

NB: Kuna ma sissekannete pealkirjadeks ei oska midagi panna, siis on need enamasti täiesti teemavälised lõigud lauludest, mida ma parajasti kuulan.